Korteriomanik on veendunud, et tema korter on 52 ruutmeetrit. Vanas inventariseerimisplaanis on kirjas 50,8 m², ehitisregistris seisab teine number ning hindaja märkab korterit üle vaadates, et lodža on elutoaga kokku ehitatud.

Ka planeering ei vasta enam vanale joonisele. Köögi ja elutoa vaheline sein on eemaldatud. Keldriboksi võtmed antakse korteriga kaasa, kuid dokumentidest ei selgu, kas boks kuulub korteri juurde. Kahe korteri ette on ehitatud ühine tuulekoda, mida naabrid on kasutanud juba paarkümmend aastat.

Esmapilgul tundub, et vaja on lihtsalt välja selgitada, milline pindala on õige.

Tegelikult tuleb vastata kolmele eraldi küsimusele:

  1. Millised tehnilised andmed on kantud ehitisregistrisse?
  2. Millised ruumid kuuluvad õiguslikult korteriomandi koosseisu?
  3. Kas korteri praegune planeering vastab ehitusdokumentidele ja kehtivatele nõuetele?

Need küsimused on omavahel seotud, kuid neid ei lahendata ühe ja sama avalduse või plaaniga.

Ehitisregistri andmete parandamine ei muuda korteriomandi piire. Uus mõõdistusprojekt ei muuda varasemat ümberehitust automaatselt seaduslikuks. Ühise koridori või keldriruumi pikaajaline kasutamine ei tee sellest korteriomaniku vara.

Kõige rohkem probleeme tekibki siis, kui tehnilised andmed, ehitusõigus ja omandi piirid pannakse ühte patta.

Miks võib ühel korteril olla mitu erinevat pindala?

Erinevad numbrid dokumentides ei tähenda tingimata, et mõni dokument on vale.

Ehitusdokumentides ja ehitisregistris kasutatakse mitut pindala näitajat. Näiteks:

  • eluruumi pind;
  • köetav pind;
  • suletud netopind;
  • rõdu või lodža pind;
  • mitteeluruumide pind;
  • hooneosa pind.

Neid näitajaid kasutatakse eri eesmärkidel ning need ei pea omavahel kattuma.

Eluruumi pind hõlmab elamiseks mõeldud siseruume. Rõdu ja lodža pind arvestatakse eraldi. Kelder, garaaž ja tehnilised ruumid ei kuulu eluruumi pinna hulka samadel alustel nagu korteri toad.

Kui korteri eluruumi pind on 48 m² ja lodža pind 4 m², on kuulutuses mõistlik kirjutada:

„Korteri eluruumi pind on 48 m², lisaks on korteril 4 m² suurune lodža.“

Korteri reklaamimine lihtsalt 52 m² suurusena võib jätta ostjale vale mulje, et kogu pind asub köetavas siseruumis. Dokumentidega tutvudes või hindamisakti tellides võib selguda, et osa kuulutuses nimetatud pinnast moodustab lodža.

Küsimus ei ole ainult neljas ruutmeetris. Kui ostja leiab kuulutusest ühe ebatäpse väite, hakkab ta tavaliselt üle kontrollima ka kõike muud.

Ehitisregister ei määra, mis omanikule kuulub

Ehitisregister sisaldab ehitise tehnilisi andmeid ning ehitamise ja kasutamisega seotud dokumente. Sealt võivad olla leitavad ehitusprojektid, ehitusteatised, ehitusload, kasutusteatised, kasutusload ja varasemate muudatuste andmed.

Ehitisregistris olevat pindala ei saa siiski automaatselt võrdsustada korteriomandi piiridega.

Registrisse kantud tehnilised andmed kirjeldavad ehitist või selle osa. Need ei tõenda iseenesest, et kõik mõõdistatud ruumid kuuluvad konkreetsele korteriomanikule.

Näiteks võib ehitisregistris olla pärast mõõdistamist kajastatud korteri tegelik kasutatav pind. Kui osa sellest pinnast on saadud ühise koridori arvelt, ei muuda uue numbri registrisse kandmine koridori ühe korteri omandiks.

Ka vastupidine olukord on võimalik. Mõni ruum võib korteriomandi koosseisu kuuluda, kuid puududa tänasest EHR-i plaanist, sest vanu andmeid ei ole elektroonilisse registrisse korrektselt üle kantud.

Seetõttu ei piisa ainult ehitisregistri vaatamisest.

Kust selgub, millised ruumid korteri juurde kuuluvad?

Korteriomand koosneb kahest osast:

  • eriomandist, mis annab omanikule ainuõiguse kasutada kindlaid ruume;
  • mõttelisest osast hoone ja kinnistu kaasomandis.

Eriomandi koosseis määratakse korteriomandite moodustamisel. Hoonejaotusplaanil peavad olema tähistatud ruumid, mis kuuluvad iga konkreetse korteri eriomandi hulka.

Kui tekib küsimus korteri piiride või mõne lisaruumi kohta, ei pruugi tavalisest kinnistusraamatu väljavõttest piisata. Vaadata tuleb ka dokumente, mille alusel korteriomand loodi või hiljem ümber kujundati.

Need võivad olla näiteks:

  • eriomandi loomise kokkulepe;
  • kinnisasja korteriomanditeks jagamise avaldus;
  • hoonejaotusplaan;
  • notariaalne kokkulepe eriomandi piiride muutmise kohta;
  • kinnistusraamatusse kantud erikasutusõigus;
  • varasema registrikande aluseks olnud arhiiviplaan.

Nende dokumentide järgi saab hinnata, millised ruumid lähevad korteri müümisel õiguslikult kaasa.

Keldriboksi võti ei tõenda omandiõigust

Vanemates kortermajades kasutatakse sageli keldribokse, mille jaotus pandi paika juba aastakümneid tagasi.

Mõnes majas kuulub kindel keldriruum tõepoolest korteri eriomandi koosseisu. Teises majas on kogu kelder kaasomandis ning korteriomanikud on lihtsalt kokku leppinud, kes millist boksi kasutab.

Igapäevaelus võivad need olukorrad paista ühesugused. Omanikul on võti, uksele on kirjutatud korteri number ja keegi teine ruumi ei kasuta.

Õiguslikult võivad need olla täiesti erinevad juhtumid.

Keldriboksi puhul on tavaliselt kolm võimalust:

  1. Keldriboks kuulub konkreetse korteri eriomandi koosseisu.
  2. Keldriboks on kaasomandis, kuid korteri kasuks on seatud erikasutusõigus.
  3. Keldriboks on kaasomandis ning seda kasutatakse väljakujunenud tava või suulise kokkuleppe alusel.

Neid olukordi ei tohi kuulutuses ega müügilepingus esitada samaväärsetena.

Mis on erikasutusõigus?

Erikasutusõigus annab konkreetse korteri omanikule õiguse kasutada üksi kindlat kaasomandis olevat ruumi või ala.

See võib puudutada näiteks:

  • parkimiskohta;
  • keldriboksi;
  • hooviala;
  • terrassi;
  • pööningu osa;
  • muud ühist ruumi.

Erikasutusõiguse puhul jääb ruum või ala endiselt kaasomandisse. Korteriomanik ei saa selle eraldi omanikuks, kuid talle kuulub õigus seda ainuisikuliselt kasutada.

Et õigus läheks korteri müümisel üle ka järgmisele omanikule, peab see olema nõuetekohaselt vormistatud ning kajastuma kinnistusraamatus eriomandi sisu osana.

Seetõttu võib lause „korteril on kindel parkimiskoht“ tähendada väga erinevaid asju:

  • parkimiskoht moodustab eraldi kinnisasja;
  • korteri kasuks on seatud erikasutusõigus;
  • kohad on omanike otsuse või kokkuleppe alusel ära jaotatud;
  • omanik on lihtsalt harjunud parkima kindlasse kohta.

Müügikuulutuses tuleb lähtuda sellest, mida saab dokumentidega tõendada.

Uksega eraldatud ühine koridor ei muutu korteri osaks

Kortermajades tuleb ette olukordi, kus ühe või kahe korteri ette paigaldatakse lisauks. Tekkinud ruumi kasutatakse esiku, tuulekoja või panipaigana.

Isegi kui uks paigaldati kakskümmend aastat tagasi ja ükski naaber ei ole selle vastu olnud, ei tähenda see, et tuulekoja pind on muutunud korteri osaks.

Ruumi tegelik kasutamine ei muuda eriomandi piire.

Kui ruum kuulub kaasomandi koosseisu, saab selle konkreetse korteri eriomandiga liita ainult nõuetekohase menetluse kaudu. Korteriühistu juhatuse otsusest, lähima naabri suulisest nõusolekust või uue plaani ehitisregistrisse esitamisest ei piisa.

Sõltuvalt olukorrast võib vaja minna:

  • puudutatud omanike nõusolekut;
  • eriomandi kokkuleppe muutmist;
  • uut hoonejaotusplaani;
  • notariaalset tehingut;
  • kinnistusraamatu kande muutmist;
  • hüpoteegipidaja või muu piiratud asjaõiguse omaniku nõusolekut;
  • ehitusõiguslikku menetlust.

Kuni eriomandi piire ei ole muudetud, ei tohi ühise koridori pinda lisada müüdava korteri pindalale.

Kuulutuses võib öelda, et korteri ees kasutatakse ühist tuulekoda. Seda ei tohi esitada korteri enda ruumina.

Kas pindala erinevusele kehtib lubatud mõõtmisviga?

Eestis ei ole üldist reeglit, mille järgi näiteks kuni 0,5 m² või kuni 1 m² suurune erinevus oleks alati lubatud ja tähtsusetu.

Väike erinevus võib tekkida täiesti tavalisel põhjusel:

  • kasutatud on erinevat mõõtmismeetodit;
  • numbreid on ümardatud;
  • seinad on ebaühtlased;
  • viimistluskihtide paksus on muutunud;
  • vanu andmeid on registrisse ümber kantud;
  • projektne ja tegelikult mõõdetud pind erinevad;
  • võrreldakse eri liiki pindala näitajaid.

Ka väikese erinevuse põhjus tuleb siiski välja selgitada.

Erinevus 50,8 ja 51 m² vahel on tavaliselt teise kaaluga kui olukord, kus 50 m² suurusest korterist on pärast lodža ühendamist saanud kuulutuses 55 m² suurune korter.

Müügitehingu puhul ei hinnata ainult erinevuse suurust. Tähtis on ka see, miks numbrid erinevad, mida müügilepingus kokku lepiti ja kui oluline oli pindala ostja otsuse jaoks.

Mõõdulindiga saadud number ei määra korteri õiguslikku pinda

Omanik võib toad ise üle mõõta ja saada dokumentides olevast näitajast erineva tulemuse.

Selline mõõtmine sobib esmaseks kontrolliks, kuid ei asenda professionaalset mõõdistamist ega anna vastust omandiõiguslikele küsimustele.

Siseviimistluse järgi mõõdetud ruum võib erineda projektis arvutatud pinnast. Tulemust mõjutavad nišid, seinad, šahtid, sisseehitatud konstruktsioonid, ruumi kuju ja kasutatud metoodika.

Kui tegelik olukord tuleb täpselt fikseerida, võib vaja minna mõõdistusprojekti.

Mõõdistusprojekt:

  • näitab korteri tegelikku planeeringut;
  • fikseerib ruumide mõõdud;
  • võimaldab võrrelda olemasolevat olukorda dokumentidega;
  • võib olla vajalik tehniliste andmete parandamisel või ehitusmenetluses.

Mõõdistusprojekt üksi aga:

  • ei seadusta ümberehitust;
  • ei tekita omandiõigust;
  • ei muuda eriomandi piire;
  • ei asenda ehitusteatist ega ehitusluba;
  • ei muuda kaasomandis olevat ruumi korteri osaks.

See dokument kirjeldab tegelikku olukorda, kuid ei anna sellele automaatselt õiguslikku alust.

Millal ei ole küsimus enam pindalas, vaid ümberehituses?

Pindala erinevus tuleb sageli välja koos muutunud planeeringuga.

Näiteks võib korteris olla:

  • eemaldatud vahesein;
  • ühendatud köök ja elutuba;
  • ümber tõstetud ukseava;
  • suurendatud vannituba;
  • viidud köök teise ruumi;
  • liidetud panipaik esikuga;
  • ühendatud lodža elutoaga;
  • muudetud ventilatsiooni;
  • ümber paigutatud radiaatoreid või torustikku;
  • ühendatud kaks korterit;
  • eraldatud osa ühisest koridorist ühe korteri kasutusse.

Sellises olukorras ei piisa ainult pindala numbri parandamisest. Kõigepealt tuleb selgeks teha, kas tehtud töödel oli vajalik õiguslik alus.

Ehitusseadustiku järgi võib ümberehitamiseks lugeda töid, mille käigus muutuvad olemasoleva ehitise omadused oluliselt. Määrav ei ole ainult see, kas muudeti kandekonstruktsiooni.

Tähtis võib olla ka mõju:

  • piirdekonstruktsioonidele;
  • tehnosüsteemidele;
  • tuleohutusele;
  • ruumide kasutusotstarbele;
  • hoone kasutusomadustele;
  • teiste korteriomanike õigustele.

See, kas töödeks oli vaja ehitusteatist, ehitusprojekti või ehitusluba, sõltub tööde sisust. Pärast ümberehitust võib olla vajalik ka kasutusteatis või kasutusluba.

Kas mittekandva vaheseina võib alati eemaldada?

Väide „sein ei olnud kandev, seega ei olnud luba vaja“ on liiga lihtne.

Kerge vaheseina eemaldamisega kaasneb tavaliselt vähem riske kui kandeseina muutmisega. See ei tähenda siiski automaatselt, et tööks ei olnud vaja projekti, teatist või muud kooskõlastust.

Kontrollida tuleb, kas muudatus mõjutas:

  • tuleohutust;
  • tuletõkkesektsioone;
  • evakuatsiooniteid;
  • ventilatsiooni;
  • heliisolatsiooni;
  • tehnosüsteeme;
  • ruumide kasutusotstarvet;
  • sanitaarnõudeid;
  • hoone olulisi omadusi;
  • teiste omanike õigusi.

Tavalise magamistubade vahelise vaheseina ja näiteks gaasiseadmega kööki eraldava seina tähendus võib olla täiesti erinev.

Enne seina eemaldamist tasub vaadata hoone projekti ja küsida spetsialisti hinnangut. Pärast lammutamist on märksa raskem tõendada, millise konstruktsiooniga oli tegemist ja kas töö vajas menetlust.

Kõik korteris asuv ei kuulu omaniku vaba otsustusõiguse alla

Mõni konstruktsioon või tehnosüsteem asub füüsiliselt korteri sees, kuid kuulub siiski kaasomandi hulka.

Kaasomandis võivad olla hoone püsimiseks, ohutuseks või ühiseks kasutamiseks vajalikud osad, näiteks:

  • kandeseinad;
  • vahelaed;
  • fassaad;
  • katus;
  • vee- ja kanalisatsioonipüstikud;
  • üldised torustikud;
  • ventilatsioonikanalid;
  • keskküttesüsteemi osad.

Korteriomanik ei või selliseid osi vabalt muuta üksnes sellepärast, et need asuvad tema korteris.

Radiaatori ümbertõstmist, püstikusse sekkumist, ventilatsioonikanali sulgemist või kandeseina ava tegemist ei saa käsitleda tavalise siseviimistlusena.

Miks vajab köögi või vannitoa ümbertõstmine erilist tähelepanu?

Köögi või sanitaarruumi teise kohta viimine ei tähenda ainult seda, et joonisel tuleb ruumidele uued nimetused kirjutada.

Selline muudatus võib mõjutada:

  • veevarustust;
  • kanalisatsiooni;
  • ventilatsiooni;
  • hüdroisolatsiooni;
  • põrandakonstruktsiooni;
  • heliisolatsiooni;
  • elektrisüsteemi;
  • gaasipaigaldist;
  • alumise korteri ruume;
  • maja ühiseid tehnosüsteeme.

Korter võib välja näha korralikult remonditud, kuid tehtud lahendus ei pruugi ehitusprojektiga kokku minna. Näiteks võib endine magamistuba olla muudetud köögiks ning kanalisatsioonitoru viidud läbi mitme ruumi vana püstikuni.

Enne müüki tuleb kontrollida nii planeeringut kui ka dokumente, mis kinnitavad lahenduse seaduslikkust ja tehnilist ohutust.

Elutoaga ühendatud lodža

Lodža ühendamine korteri siseruumiga on üks keerulisemaid juhtumeid.

Omanik võib olla:

  • eemaldanud akna- ja ukseploki;
  • soojustanud välispiirded;
  • paigutanud ümber radiaatori;
  • teinud elutoa ja lodža põranda samale tasapinnale;
  • liitnud lodža visuaalselt elutoaga;
  • hakanud arvestama lodža pinda eluruumi hulka.

Klaasitud ja soojustatud lodža ei muutu sellest automaatselt eluruumiks.

Tööd võivad mõjutada fassaadi, piirdekonstruktsioone, hoone energiatõhusust, küttesüsteemi ja välisilmet. Rõdu ja lodža pind arvestatakse tehnilistes andmetes eraldi.

Kui elutuba on lodža arvelt suurendatud, tuleb kontrollida:

  1. Kas tööde jaoks koostati projekt.
  2. Kas esitati ehitusteatis või oli vaja ehitusluba.
  3. Kas töö kooskõlastati korteriühistu või teiste omanikega.
  4. Kas muudeti fassaadi, küttesüsteemi või kandekonstruktsioone.
  5. Kas ümberehitatud osa kasutamine on nõuetekohaselt vormistatud.
  6. Kas ehitisregistri andmed vastavad tegelikule olukorrale.
  7. Kas eriomandi piirid muutusid.

Lodža pinda ei tohi lihtsalt korteri pindalale juurde liita.

Milliseid dokumente tuleks kontrollida?

Kontrolli tasub teha kindlas järjekorras.

1. Ehitisregister

Vaadata tuleks:

  • eluruumi pinda;
  • köetavat pinda;
  • tubade arvu;
  • ruumide kasutusotstarvet;
  • olemasolevaid plaane;
  • ehitusteatisi ja ehituslubasid;
  • kasutusteatisi ja kasutuslubasid;
  • objekti muudatuste ajalugu.

Ehitisregister aitab hinnata hoone tehnilist ja ehitusõiguslikku ajalugu, kuid ei asenda omandidokumente.

2. Kinnistusraamat

Kontrollida tuleb:

  • korteriomandi kirjeldust;
  • eriomandi sisu;
  • registreeritud piiranguid;
  • erikasutusõigusi;
  • seotud kinnisasju;
  • hüpoteeke ja muid piiratud asjaõigusi.

Tavaline kinnistusraamatu väljavõte ei pruugi sisaldada kõiki plaane ja alusdokumente, mida ruumide kuuluvuse mõistmiseks vaja läheb.

3. Hoonejaotusplaan ja korteriomandite moodustamise dokumendid

Nende põhjal saab kindlaks teha, millised ruumid määrati iga korteri eriomandi koosseisu.

Eraldi tuleb kontrollida:

  • keldrit;
  • panipaika;
  • parkimiskohta;
  • terrassi;
  • pööningut;
  • koridori;
  • tuulekoda;
  • korterist eraldi asuvaid ruume.

4. Arhiivis olev ehitusprojekt

Vanema maja plaanid võivad asuda:

  • ehitisregistris;
  • kohaliku omavalitsuse arhiivis;
  • linnaarhiivis;
  • korteriühistu valduses;
  • vanas inventariseerimistoimikus;
  • eelmise omaniku dokumentide hulgas.

Arhiiviplaani tuleb võrrelda korteri praeguse planeeringuga.

5. Tehtud tööde dokumendid

Otsida tuleks:

  • ehitusprojekti;
  • ehitusteatist;
  • ehitusluba;
  • kasutusteatist;
  • kasutusluba;
  • auditit;
  • teostusjooniseid;
  • omanike nõusolekuid;
  • korteriühistu otsuseid;
  • tehnilisi hinnanguid.

Dokumendi puudumine ei tähenda alati automaatselt, et töö oli ebaseaduslik. See tähendab aga, et töö õiguslik alus tuleb eraldi välja selgitada.

Kuidas parandada ebaõigeid andmeid ehitisregistris?

Kui ehitisregistri tehnilised andmed on puudulikud või ei vasta olemasolevatele seaduslikele dokumentidele, võib olla võimalik esitada andmete esitamise teatis.

See võib sobida näiteks juhul, kui:

  • olemas on vana kinnitatud projekt;
  • seaduslik pindala on registrisse valesti üle kantud;
  • arhiiviandmed puuduvad EHR-ist;
  • vaja on täpsustada tehnilist näitajat;
  • tehtud töö ei vajanud ehitusteatist ega ehitusluba.

Teatisele võidakse nõuda plaane, vanade ja uute andmete võrdlustabelit, seletust ning andmete päritolu kinnitavaid dokumente.

Andmete esitamise teatist ei saa kasutada ehitusmenetlusest möödahiilimiseks.

Kui praegune pind või planeering tekkis tööde tulemusena, milleks oli vaja ehitusteatist, ehitusluba, kasutusteatist või kasutusluba, tuleb kõigepealt lahendada tehtud tööde seaduslikkuse küsimus.

Uue plaani lisamine ehitisregistrisse ei muuda töid seaduslikuks.

Täpsed nõuded tuleb üle küsida kinnisvara asukohajärgsest kohalikust omavalitsusest. Tallinna juhendid kehtivad Tallinna objektidele ega asenda Maardu, Tartu, Narva või mõne valla menetluspraktikat.

Mida teha aastaid tagasi tehtud ümberehitusega?

Lause „selline planeering oli juba siis, kui korteri ostsin“ ei lahenda probleemi.

Praegune omanik ei pruukinud töid ise teha, kuid korteri müümisel peab ta objekti tegelikku ja dokumentaalset seisundit õigesti kirjeldama.

Võimalik menetlus sõltub:

  • tööde tegemise ajast;
  • sel ajal kehtinud nõuetest;
  • ümberehituse sisust;
  • algse projekti olemasolust;
  • konstruktsioonide seisukorrast;
  • mõjust kaasomandile;
  • vastavusest ohutusnõuetele;
  • vajalike nõusolekute olemasolust.

Mõnel juhul saab vana ümberehituse ohutust hinnata ehitise auditiga. Audit ei muuda ümberehitust siiski automaatselt seaduslikuks.

Positiivne audit võib kinnitada olemasoleva lahenduse ohutust, kuid alles võivad jääda küsimused, mis puudutavad:

  • omandi piire;
  • kaasomandi kasutamist;
  • ruumide kasutusotstarvet;
  • naabrite õigusi;
  • puuduvaid teatisi või lubasid;
  • kasutusdokumente;
  • ehitisregistri andmeid.

Kui olemasolevat lahendust ei ole võimalik nõuetega kooskõlla viia, võib olla vaja teha lisatöid või taastada varasem planeering.

Seetõttu ei saa ette lubada, et iga vana ümberehitus on võimalik tagantjärele vormistada.

Kas dokumentidest erineva pindalaga korterit saab müüa?

Erinevus tegeliku olukorra ja dokumentide vahel ei takista alati notariaalse tehingu tegemist.

Müüakse siiski kinnistusraamatusse kantud korteriomandit, mitte kogu pinda, mida omanik on harjunud kasutama.

Probleemi tõsidus sõltub selle sisust.

Tavaliselt on lihtsam selgitada:

  • väikest ümardamisest tulenevat erinevust;
  • arhiiviandmete puudulikku ülekandmist;
  • eri pindalanäitajate segiajamist;
  • vana plaani puudumist EHR-is.

Keerulisem on olukord, kus:

  • lodža on elutoaga ühendatud;
  • köök on viidud teise ruumi;
  • muudetud on kandeseina;
  • kasutatakse osa ühisest koridorist;
  • keldriboksi esitletakse omandina ilma dokumentideta;
  • kaks korterit on kokku ehitatud;
  • kuulutuse pindala sisaldab ruume, mis müüjale ei kuulu.

Ostja võib sellisel juhul nõuda:

  • lisadokumente;
  • andmete parandamist;
  • ümberehituse vormistamist;
  • lepingutingimuste muutmist;
  • hinna alandamist;
  • tehingu edasilükkamist;
  • ostust loobumist.

Kodulaenuga ostu puhul võib erinevus mõjutada ka hindamisakti ja panga krediidiotsust. Tegemist ei ole ühetaolise seadusenõudega, vaid iga panga enda riskihinnanguga.

Müüja vastutus

Müügiobjekt peab vastama lepingus kokkulepitule, sealhulgas kokkulepitud omadustele, pindalale ja koosseisule.

Seetõttu ei saa pindala, panipaika, lodžat, parkimiskohta või planeeringut käsitleda tähtsusetu reklaamitekstina.

Kui kuulutuses või läbirääkimistel väidetakse, et:

  • korteri pind on 55 m²;
  • lodža kuulub eluruumi pinna hulka;
  • keldriboks kuulub korterile;
  • korteril on kindel parkimiskoht;
  • ümberehitus on dokumentides kajastatud;

võib ostja eeldada, et see teave vastab tõele, kui talle ei ole selgelt öeldud vastupidist.

Müüjal tuleks enne tehingut kirjalikult avaldada teadaolevad erinevused järgmiste andmete vahel:

  • korteri tegelik planeering;
  • ehitisregistri andmed;
  • ehitusdokumendid;
  • korteriomandi alusdokumendid.

Oluline teave võiks olla kirjas e-kirjavahetuses, broneerimiskokkuleppes või notariaalses müügilepingus.

Laused „ostja vaatas korteri üle“ ja „korter müüakse olemasolevas seisukorras“ ei vabasta müüjat igas olukorras vastutusest. Eriti juhul, kui müüja teadis õiguslikust või varjatud puudusest, mida ostja tavapärase vaatamise käigus tuvastada ei saanud.

Kuidas märkida pindala müügikuulutuses?

Kuulutus peab andma ostjale selge pildi sellest, millist pinda talle pakutakse.

Sobiv sõnastus on näiteks:

„Eluruumi pind on 50 m². Lisaks on korteril 4 m² suurune lodža.“

Riskantsem on kirjutada:

„Korteri pind on 54 m²“, kui number on saadud eluruumi ja lodža pindala liitmisel ning seda ei ole eraldi selgitatud.

Panipaiga puhul tasub täpsustada selle õiguslik staatus:

  • „Panipaik kuulub korteri eriomandi koosseisu.“
  • „Korteri kasuks on seatud panipaiga erikasutusõigus.“
  • „Keldris kasutatakse kokkuleppe alusel panipaika, mille õiguslik staatus vajab täpsustamist.“

Viimane sõnastus ei ole küll kõige müügilikum, kuid on parem kui tõendamata väide, et panipaik kuulub korterile.

Kui tegelik pind erineb ehitisregistri andmetest, tuleks põhjus enne kuulutuse avaldamist välja selgitada.

Kõige suurema leitud numbri kasutamine ainult seetõttu, et see näeb kuulutuses parem välja, ei ole mõistlik.

Õige pindala ei ole tingimata kõige suurem number. Õige on see number, mille päritolu saab ostjale selgitada ja dokumentidega tõendada.

Praktiline tegevuskava korteriomanikule

Kui korteri pind ei vasta dokumentidele, tasub liikuda järgmises järjekorras.

1. Tee selgeks, milliseid pindala näitajaid võrreldakse

Kõigepealt tuleb aru saada, kas võrreldakse eluruumi pinda, köetavat pinda, suletud netopinda või eluruumi koos lodžaga.

2. Kontrolli ehitisregistrit

Vaata üle tehnilised andmed, plaanid, ehitus- ja kasutusdokumendid ning objekti muudatuste ajalugu.

3. Kontrolli kinnistusraamatut

Tee kindlaks korteriomandi sisu, piirangud ja võimalikud erikasutusõigused.

4. Küsi välja hoonejaotusplaan

Seda on vaja juhul, kui küsimus puudutab korteri piire, panipaika, keldrit, tuulekoda või muud lisaruumi.

5. Leia viimane õiguslikul alusel koostatud plaan

Tegelikku planeeringut tuleb võrrelda kinnitatud dokumendiga, mitte juhusliku joonisega vanast müügikuulutusest.

6. Pane kirja kõik erinevused

Eraldi tuleks märkida:

  • muudetud seinad;
  • ümbertõstetud ukseavad;
  • teise ruumi viidud köök;
  • laiendatud vannituba;
  • elutoaga ühendatud lodža;
  • kasutusse võetud ühised ruumid;
  • muudetud tehnosüsteemid;
  • tubade arvu muutus.

7. Määra probleemi liik

Tegemist võib olla:

  • tehnilise veaga;
  • puudulike registriandmetega;
  • erineva mõõtmismetoodikaga;
  • seadusliku, kuid registris kajastamata tööga;
  • dokumentideta ümberehitusega;
  • kaasomandi muutmisega;
  • eriomandi piiride mittevastavusega;
  • ühise või võõra ruumi tegeliku kasutamisega.

8. Kaasa õige spetsialist

Sõltuvalt olukorrast võib vaja minna:

  • arhitekti;
  • mõõdistajat;
  • ehitusinseneri;
  • ehitise audiitorit;
  • kohaliku omavalitsuse spetsialisti;
  • notarit;
  • kinnisvaraõigusega tegelevat juristi.

9. Vali olukorrale vastav menetlus

Lahenduseks võib olla:

  • andmete esitamise teatis;
  • ehitusteatis;
  • ehitusluba;
  • kasutusteatis;
  • kasutusluba;
  • ehitise audit;
  • eriomandi kokkuleppe muutmine;
  • erikasutusõiguse seadmine;
  • kinnistusraamatu kande muutmine;
  • varasema planeeringu taastamine.

10. Avalda kuulutus alles pärast olukorra hindamist

Kuulutuses tuleb kasutada kontrollitavat pindala ning kirjeldada lisaruumide staatust ausalt.

Miks tasub küsimus lahendada enne müüki?

Pindala erinevus ei muutu pärast ostja leidmist lihtsamaks.

Enne kuulutuse avaldamist saab omanik rahulikult:

  • tellida vajalikud dokumendid;
  • pöörduda arhiivi;
  • lasta korteri üle mõõta;
  • küsida spetsialisti hinnangut;
  • parandada registriandmeid;
  • läbida vajaliku menetluse;
  • määrata kuulutuses kasutatava pindala.

Pärast pakkumise saamist muutub ajakava kiiresti pingeliseks. Ostja ootab hindamisakti, pank menetleb laenutaotlust, notar küsib dokumente ning müüja võib samal ajal olla seotud järgmise kodu ostuga.

Siis võib aastaid tähelepanuta jäänud erinevus hakata ohustama kogu tehingut.

Ostja muutub ettevaatlikuks, pank lükkab otsuse edasi ning müüja üritab mõne päevaga taastada viisteist aastat tagasi tehtud remondi ajalugu.

Seetõttu ei ole pindala ja planeeringu kontroll pelgalt bürokraatia. See on osa korteri normaalsest müügiks ettevalmistamisest.

Kokkuvõte

Kui korteri tegelik pind ei vasta dokumentidele, ei tasu valida lihtsalt kõige sobivamat numbrit ja hakata seda kõikjal kasutama.

Kõigepealt tuleb eraldi välja selgitada:

  1. Millised tehnilised andmed on õiged.
  2. Millised ruumid kuuluvad õiguslikult korteriomandi koosseisu.
  3. Kas tehtud planeeringumuudatustel oli vajalik õiguslik alus.

Tehnilist viga saab tavaliselt parandada. Puudulikke registriandmeid saab täiendada. Mõne vana ümberehituse saab nõuetega vastavusse viia.

Mõõdistusprojekt ei tekita aga omandiõigust. Ühise koridori pikaajaline kasutamine ei muuda seda korteri osaks. Klaasitud lodža ei muutu automaatselt eluruumiks ning keldriboksi võti ei asenda hoonejaotusplaani ega kinnistusraamatusse kantud erikasutusõigust.

Enne müüki tuleb korda teha mitte ainult pindala number, vaid ka põhjus, millele see number tugineb.

Artikkel on üldise teavitava sisuga. Konkreetne lahendus sõltub korteri dokumentidest, tehtud tööde iseloomust ja kinnisvara asukohajärgse kohaliku omavalitsuse nõuetest.