Kinnisvara flippimist kirjeldatakse sageli väga lihtsalt: osta korter hea hinnaga, tee remont ja müü mõne kuu pärast kallimalt edasi. Esmapilgul tundub loogika laitmatu. Kui korter maksab 100 000 eurot, remont 20 000 ja müügihind pärast seda 140 000, näib kasum olevat 20 000 eurot. Tegelikkuses on just selline arvutus üks peamisi põhjusi, miks projekti tasuvust kiputakse üle hindama. Remont on ainult üks osa kuludest ning lõpptulemus sõltub suuresti juba sellest, kui hea hinnaga objekt osteti ja kui realistlikult suudeti hinnata selle tulevast müügiväärtust.

Flippimine tähendab kinnisvara ostmist eesmärgiga selle väärtust kasvatada ja objekt seejärel suhteliselt kiiresti edasi müüa. Enamasti räägitakse vanemast või remonti vajavast korterist, kuid kehv siseviimistlus ei tee ühestki objektist automaatselt head investeeringut. Võimalus võib peituda planeeringus, müügiesitluses, dokumentides, tehnilises seisukorras või lihtsalt selles, et müüjal on vaja kiiresti tehinguni jõuda ja ta on hinnas paindlikum. Seetõttu ei alga hea flipp köögimööbli ega vannitoaplaatide valimisest, vaid küsimusest, miks see konkreetne kinnisvara praegu just nii palju maksab ja mis võiks selle väärtust päriselt tõsta.

Kasum algab ostuhinnast

Võtame täiesti tingliku näite kahetoalisest korterist Lasnamäel. Ostuhind on 98 000 eurot. Korter vajab remonti, kuid suuri tehnilisi probleeme esmapilgul ei paista: välja tuleks vahetada köök, korrastada vannituba ning uuendada seinad, põrandad ja valgustus. Oletame, et võrreldavate objektide põhjal võiks korteri väärtus pärast remonti olla umbes 135 000-140 000 eurot. Kui remondiks arvestada 18 000 eurot ja müügihinnaks planeerida 138 000 eurot, tundub arvutus esialgu väga hea: ostuhinna, remondi ja tulevase müügihinna vahele jääb 22 000 eurot.

See 22 000 eurot ei ole aga veel kasum. Projekti lisanduvad köök ja tehnika, notaritasud, võimalik hindamisakt, finantseerimiskulud, laenuintressid, kommunaalarved, kindlustus, ehitusjäätmete äravedu, lõppkoristus, müügiks ettevalmistamine ja muud kulud. Kui need väljaminekud moodustavad veel 9000 eurot, kerkib projekti kogukulu umbes 125 000 euroni. Kui ostja ütleb lõpuks, et 138 000 eest ta ei osta, kuid on valmis maksma 134 000, jääb projektist alles umbes 9000 eurot enne võimalikke makse. See võib endiselt olla korralik tulemus, kuid see on juba midagi muud kui algne 22 000 euro suurune vahe, mida oli lihtne kasumiks pidada.

Flippimise puhul ei ole seetõttu mõtet vaadata ainult ostu- ja müügihinna vahet. Vaadata tuleb kogu projekti: kui palju raha objekt tegelikult neelab, kui kaua see kapitali kinni hoiab ja kui suur on realistlik müügihind. Turg ei kinnita hinnasoovi üksnes sellepärast, et investor on selle oma tabelisse kirjutanud.

Turg ei maksa remondiarveid kinni

Kinnisvaras kuuleb ikka ja jälle mõtet: „Ma panin siia 30 000 eurot sisse, järelikult peab korter nüüd 30 000 rohkem väärt olema.“ Omaniku vaatenurgast on see mõistetav, kuid turu jaoks pole oluline, kui palju remont maksis. Ostja ei hüvita müüjale kulusid ega arvuta hinda tema arvete järgi. Ta võrdleb korterit teiste objektidega, mida sama raha eest osta saab.

Kui korralikult renoveeritud kahetoalised korterid konkreetses majas või piirkonnas müüakse umbes 140 000 euroga, ei muuda 20 000 eurot maksnud köök korterit automaatselt 160 000 euroseks. Hinda mõjutavad maja, asukoht, pind, korrus, planeering, hoone seisukord, parkimine, ümbruskond, transpordiühendus ja konkureerivad pakkumised. Igal objektil on oma hinnalagi ning sellest ei ole võimalik lihtsalt kallima remondiga üle hüpata.

Just seepärast on flippimise puhul ohtlik teha korterit „nagu endale“. Kallis disainplaat, eriline sanitaartehnika, keerukas valgustus või premium-klassi kodutehnika võivad eelarvet kiiresti paisutada, kuid ei pruugi turuväärtust samas mahus tõsta. Ühetoalisel Lasnamäe korteril on üks sihtrühm, kolmetoalisel perekorteril Mustamäel teine ja ajaloolises Kesklinna majas asuval korteril kolmas. Remont peab lähtuma objektist, hinnaklassist ja sellest, kellele korterit hiljem müüakse, mitte investori isiklikust maitsest.

Kõige odavam korter ei pruugi olla parim ost

Algaja investori tähelepanu läheb sageli kõige kehvemas seisus korteritele. Vanad tapeedid, tume köök, üheksakümnendatest pärit mööbel, väsinud vannituba ja halvad fotod jätavad mulje, et just siin peitub kõige suurem hinnavahe. Mõnikord on see tõesti nii, eriti kui puudused on valdavalt kosmeetilised ja tavapärane ostja lihtsalt ei taha remondiga tegeleda.

Probleem tekib siis, kui vana siseviimistluse taga on kallimad vead. Üks asi on vahetada põrand, siseuksed, valgustid ja köök. Hoopis teine olukord tekib siis, kui pärast ostu selgub, et välja tuleb vahetada elektrijuhtmestik või torustik, põrandad vajavad sirgendamist, vannitoas on niiskuskahjustus, ventilatsioon ei tööta korralikult või korteri tegelik planeering ei vasta dokumentidele. Sellisel juhul võib 85 000 euro eest ostetud korter osutuda palju kehvemaks tehinguks kui 100 000 eurot maksnud objekt, kus suuremad tehnilised tööd on juba tehtud.

Seetõttu ei tasu otsida lihtsalt kõige odavamat korterit. Mõistlikum on otsida objekti, mille puuduste kõrvaldamine maksab märgatavalt vähem kui väärtus, mis pärast nende lahendamist juurde tekib. Kui 15 000 euro suurune investeering tõstab kinnisvara väärtust realistlikult 30 000 euro võrra, võib projektis olla piisavalt ruumi. Kui remont maksab 30 000 ja turg lisab hinnale pärast seda ainult 20 000, on investor sisuliselt järgmisele omanikule oma raha eest remondi teinud.

Mõnikord pole probleem korteris, vaid müügis

Turul on kortereid, mis seisavad müügis kuude kaupa mitte halva tehnilise seisukorra, vaid kehva müügitöö tõttu. Kuulutuses on pimedad fotod, toad on mööblit täis, kirjeldus ei anna objektist selget pilti, alghind on olnud liiga kõrge ning seda on hiljem mitu korda langetatud. Mõne aja pärast hakkab juba kuulutus ise jätma muljet, et korteriga peab midagi valesti olema, kuigi kohapeal selgub, et tegemist on täiesti korraliku objektiga.

Selline kinnisvara võib samuti olla huvitav. Mõnikord piisab liigse mööbli eemaldamisest, pindade värskendamisest, mõne detaili vahetamisest ja heast müügiettevalmistusest. Kapitaalremonti ei pruugi üldse vaja minna. Kinnisvara väärtust ei määra ainult köök, plaat ja sanitaartehnika. Hinda mõjutavad ka planeering, korrus, korteri paiknemine majas, rõdu, panipaik, parkimine, vaade, dokumentatsioon ja see, kui hästi suudetakse objekti tugevusi ostjale näidata.

Seetõttu ei tähenda flippimine tingimata korteri betoonini lammutamist. Pigem tähendab see sellise objekti leidmist, mille tänase turuväärtuse ja realistliku potentsiaali vahel on piisav vahe. Mõnikord tekib see vahe remondi, mõnikord dokumentide korrastamise, mõnikord planeeringu muutmise ja mõnikord lihtsalt parema müügitöö kaudu.

Planeering võib väärtust tõsta, kuid siin on lihtne eksida

Planeeringu muutmine võib korteri atraktiivsust märgatavalt suurendada. Lisamagamistuba, paremini toimiv köök-elutuba või loogilisem ruumikasutus võivad objekti teatud ostjagrupi jaoks palju huvitavamaks muuta. Paberil tundub kõik sageli lihtne: siia uus sein, sinna uus uks, köök veidi teise kohta ja üks tuba ongi juures.

Sellised ideed tuleb aga läbi kontrollida enne ostu. Oluline on teada, milliseid konstruktsioone muudatus puudutab, kas tegemist on kandva seinaga, kas sekkutakse tehnosüsteemidesse, kas kavandatav lahendus on selles majas üldse teostatav ning kas korteri praegune planeering vastab registriandmetele. Mittekandva vaheseina nihutamine, kandekonstruktsiooni muutmine ja tehnosüsteemide ümbertegemine ei ole ei tehniliselt ega õiguslikult sama asi. Sõltuvalt tööde iseloomust võivad vajalikud olla ehitusprojekt, ehitusteatis või muud dokumendid.

Kui probleem selgub enne ostu, saab selle mõju hinna ja riskide sisse arvestada. Palju ebamugavam on olukord siis, kui vastuolu tuleb välja alles pärast remonti, ostja on juba leitud ning hindaja või pank hakkab objekti enne finantseerimist põhjalikumalt kontrollima. Dokumentide korrastamine võib tehingut edasi lükata ning flippimise puhul maksab ka aeg raha: jooksevad kommunaalkulud, finantseerimiskulud, kindlustus ja muud objekti hoidmisega seotud väljaminekud.

Korterit ei saa majast eraldi hinnata

Ka väga hea remont ei muuda asjaolu, et ostja ei osta ainult korteri siseviimistlust. Ta ostab kinnisvara konkreetses majas ja koos sellega ka kõik selle maja tugevused ning probleemid. Seetõttu tuleb edasi müügiks mõeldud objekti puhul vaadata hoone seisukorda, korteriühistu finantsolukorda, laene, juba tehtud töid ja lähiaastate plaane.

Korteriühistu laen ei ole iseenesest halb märk. Oluline on teada selle suurust, jääki, igakuist koormust konkreetsele korterile ja seda, milleks raha kasutati. Täielikuks rekonstrueerimiseks võetud laen ning suur laen majas, kus olulised probleemid on endiselt lahendamata, on kaks täiesti erinevat asja.

Kui majal seisavad ees suuremad tööd või omanikel tuleb lähiaastatel kanda märkimisväärseid lisakulusid, mõjutab see ka korteri atraktiivsust. Kaks visuaalselt sarnast renoveeritud korterit võivad turul käituda väga erinevalt, kui üks maja on juba terviklikult korda tehtud, teises aga ootavad ees fassaad, katus, küttesüsteem või torustik. Ostja arvestab neid kulusid oma tulevaste väljaminekutena ning seetõttu ei saa ilusat interjööri maja üldisest seisukorrast lahus hinnata.

Hea kalkulatsioon peab vastu pidama ka kehvemale stsenaariumile

Tabelis saab peaaegu iga projekti kasumlikuks muuta, kui panna tulevaseks müügihinnaks piisavalt optimistlik number ja remondieelarve hoida võimalikult väike. Palju kasulikum on teha vastupidi ning vaadata, mis juhtub siis, kui korter müüakse plaanitust odavamalt, remont läheb kallimaks või projekt venib.

Kui plaanitud müügihind on 150 000 eurot, tasub projekt läbi arvutada ka 145 000 ja 140 000 euro juures. Remondieelarvesse võiks lisada varu ning müügiperioodile mõne kuu juurde. Kui pärast seda kasum sisuliselt kaob, oli projekt juba algusest peale liiga optimistlikult üles ehitatud.

Kinnisvaraprojektid ei liigu peaaegu kunagi täpselt esialgse tabeli järgi. Meister hilineb, vana põranda alt tuleb välja midagi, mida esmasel vaatlusel ei olnud näha, ostja küsib hinnast alla, hindamisakt tuleb oodatust madalam või ilmub samal ajal müüki mitu võrreldavat korterit. Need ei ole erandlikud olukorrad, vaid täiesti tavaline osa kinnisvarast. Puhver ei ole seetõttu märk pessimismist, vaid normaalse kalkulatsiooni osa.

Maksud kuuluvad samuti projekti arvestusse

Üks teema, millele kiputakse mõtlema liiga hilja, on maksud. Kui eraisik müüb kinnisvara kasumiga, sõltub maksustamine konkreetse tehingu asjaoludest. Maksustatava kasu arvutamisel võivad arvesse minna vara soetusmaksumus, dokumentaalselt tõendatud parenduskulud ja müügiga otseselt seotud kulud.

Samas tuleb eristada projekti tegelikke majanduskulusid ja neid kulusid, mida saab maksustatava kasu arvutamisel maha arvata. Kommunaalmaksed, elekter ja korteri tavapärased ülalpidamiskulud on investori jaoks reaalsed väljaminekud, kuid see ei tähenda, et need kõik maksustatavat kasu vähendaksid.

Eestis on võimalik saada tulumaksuvabastus eluruumi müügilt juhul, kui inimene kasutas seda tegelikult oma elukohana. Pelgalt aadressi registreerimisest ei piisa, kui korterit sisuliselt elukohana ei kasutatud. Sellisel maksuvabastusel on ka oma tingimused ja piirangud, mistõttu ei ole mõistlik ehitada flippimise ärimudelit oletusele, et iga investeerimiskorteri saab lihtsalt oma elukohaks vormistada.

Omaette küsimus tekib siis, kui kinnisvara ostmine, remontimine ja edasi müümine muutub süsteemseks tegevuseks. Maksu- ja Tolliamet võib järjestikuseid tehinguid, mis tehakse algusest peale eesmärgiga edasimüügilt teenida, käsitleda ettevõtlusena. Lihtsat reeglit, et ettevõtlus algab automaatselt teisest, kolmandast või mõnest muust korterist, ei ole. Vaadatakse tegevuse tegelikku iseloomu, regulaarsust ja eesmärki.

Seetõttu tasub maksupool läbi mõelda enne ostu, eriti juhul, kui tegemist ei ole ühe juhusliku projektiga, vaid plaaniga kinnisvara regulaarselt flippida. Samuti on mõistlik koguda ja säilitada kõik arved ning kuludokumendid kohe projekti algusest peale.

Mida kontrollida enne ostu?

Korteri ostmisel edasimüügi eesmärgil ei alustaks ma küsimusest, kui palju remont maksma läheb. Esimene küsimus oleks, kui palju see korter pärast kõiki parandusi reaalselt väärt olla saab, lähtudes mitte müüja või investori soovist, vaid turul olevatest võrreldavatest objektidest.

Seejärel saab projekti osadeks võtta. Kui palju maksab korter täna ja miks? Mis selle hinda alla tõmbab? Kas neid puudusi on võimalik parandada ja mis see maksab? Kas dokumendid vastavad tegelikule olukorrale? Mis toimub majas ja korteriühistus? Kes on tulevane ostja? Kui kaua sarnaseid objekte müüakse? Milline on selle segmendi hinnalagi?

Üks küsimus tasub alati veel läbi mängida: mis juhtub siis, kui korter tuleb lõpuks müüa 10 000 eurot odavamalt, kui alguses plaaniti? Kui kogu kalkulatsioon selle peale kokku kukub, tasub enne ostu numbrid veel kord väga rahulikult üle vaadata.

Kas kinnisvara flippimisega on siis võimalik teenida?

Jah, on küll. Turul on piisavalt näiteid korteritest, mis ostetakse, renoveeritakse ja müüakse edukalt edasi. Tegelik loogika on aga keerulisem kui lihtsalt „osta odavalt ja müü kallilt“. Hea projekt põhineb erinevusel objekti tänase hinna ja selle realistliku väärtuse vahel pärast parandusi. Remont on ainult üks viis selle vahe realiseerimiseks.

Mõnikord kasvab väärtus remondi, mõnikord parema planeeringu, mõnikord dokumentide korrastamise ja mõnikord lihtsalt hea müügiettevalmistuse kaudu. Samas võib kõige mõistlikum järeldus pärast analüüsi olla ka see, et konkreetset korterit ei tasu üldse osta.

Selles peitubki minu arvates flippimise põhiline loogika. Kinnisvarasse raha panna on üsna lihtne. Palju keerulisem on enne ostu aru saada, milline objekti puudus loob tegeliku võimaluse teenida, kui palju selle kõrvaldamine maksab ja kui palju on tulevane ostja valmis maksma siis, kui probleem on lahendatud.

Kui korteri müügiga on kiire, võid eraldi kaaluda korteri kiirostu investorile Tallinnas.