Jah, teatud juhtudel küll. See ei tähenda aga, et pank finantseerib automaatselt 100% korteri või maja ostuhinnast. Tavaliselt on sellise tehingu puhul vaja lisatagatist, riiklikku käendust või pereliikmete abi.
Kui ostjal ei ole piisavalt sääste, ei tähenda see tingimata, et kodu ostmine jääb ära. Pank hindab siiski alati tervikpilti: sissetulekut, olemasolevaid kohustusi, ostetava vara väärtust ning tehinguga seotud tagatisi.
Kui suur omafinantseering tavaliselt vajalik on?
Kodulaenu puhul arvestatakse üldjuhul umbes 15% omafinantseeringuga.
Kui korteri hind on näiteks 160 000 eurot, tähendab see 24 000 euro suurust omafinantseeringut. Ülejäänud 136 000 eurot võib pank finantseerida laenuga.
Ilma oma säästudeta ostmine võib siiski olla võimalik, kui pangale saab pakkuda piisavat lisatagatist.
Kodu ostmine lisatagatise abil
Kõige tavalisem viis omafinantseeringu puudumist kompenseerida on kasutada teist kinnisvara lisatagusena.
Lisatagatise võib anda näiteks:
- ostjale endale kuuluv korter või maja;
- vanemate kinnisvara;
- mõne teise lähedase sugulase kinnisvara;
- kolmandale isikule kuuluv vara, kui selle omanik on valmis tehingus osalema.
Sellisel juhul seatakse hüpoteek lisaks ostetavale varale ka teisele kinnisvarale. Kuna pangal on rohkem tagatist, võib rahalise omafinantseeringu vajadus väheneda või teatud juhtudel üldse ära jääda.
Näiteks soovib ostja soetada 160 000 euro maksva korteri, kuid tal ei ole 24 000 eurot omafinantseeringuks. Kui vanemad on valmis andma oma korteri lisatagatise, võib pank olla valmis finantseerima kogu ostuhinna.
Siin tuleb aga arvestada olulise riskiga. Kui laenu ei suudeta tagasi maksta, ei ole ohus ainult ostetud kodu. Pangal võib tekkida õigus pöörata nõue ka lisatagatisele.
Seetõttu peab lisatagatise omanik väga selgelt mõistma, millise kohustuse ta enda kanda võtab.
Kui lisatagatisega kinnisvara on juba laenuga koormatud, ei pruugi pank arvestada selle väärtust täies ulatuses. Arvesse lähevad vara turuväärtus, olemasoleva laenu jääk ning see osa kinnisvara väärtusest, mis on veel tagatisena kasutatav.
Kas riiklikust käendusest on abi?
Riiklik käendus võib vähendada nõutavat omafinantseeringut, kuid tavaliselt ei tähenda see võimalust osta kodu täiesti ilma oma rahata.
Teatud sihtrühmadel võib omafinantseering alata 10%-st, lasterikaste perede puhul aga teatud tingimustel 5%-st.
Käendust võivad sõltuvalt kehtivatest tingimustest kasutada näiteks:
- noored spetsialistid;
- noored pered;
- lasterikkad pered;
- energiatõhusat eluaset ostvad inimesed;
- veteranid;
- teatud tingimustele vastavad üürnikud.
160 000 euro maksva kodu puhul tähendab 10% omafinantseering 16 000 eurot. Kui omafinantseeringuks piisab 5%-st, oleks vaja 8 000 eurot.
Seega võib käendus muuta kodu ostmise märksa lihtsamaks, kuid oma raha vajadust see üldjuhul täielikult ei kaota. Arvestada tuleb ka käendusega seotud ühekordse tasuga.
Omafinantseeringu võivad anda vanemad
Teine levinud võimalus on vanemate või teiste lähedaste rahaline abi.
Kui vanemad kingivad ostjale omafinantseeringuks vajaliku summa, võib pank seda käsitleda ostja omafinantseeringuna. Oluline on, et raha päritolu oleks selge ja vajadusel dokumentidega tõendatav.
Kui tegemist ei ole kingituse, vaid laenuga, muutub olukord panga jaoks teistsuguseks. Laenatud raha võib olla ostja täiendav finantskohustus ning vähendada summat, mida pank on valmis kodulaenuna väljastama.
Seetõttu ei ole mõistlik võtta omafinantseeringu katmiseks tarbimislaenu ja loota, et pank sellele tähelepanu ei pööra. Pank vaatab ostja kohustusi tervikuna ning uus laen võib hoopis vähendada laenuvõimekust.
Kas olemasolevat kinnisvara saab kasutada lisatagusena?
Kui ostjal on juba korter või maja, võib seda teatud juhtudel kasutada uue kodu ostmisel lisatagusena.
See lahendus sobib hästi näiteks olukorras, kus inimene soovib kõigepealt uue kodu ära osta ja alles seejärel vana eluaseme müüki panna.
Seniks, kuni vana korter pole müüdud, võib see olla pangale täiendavaks tagatiseks.
Pärast müüki võib pank nõustuda vana kinnisvara hüpoteegi alt vabastama või tagatise ümber korraldama. Täpsed tingimused sõltuvad aga laenulepingust ja panga otsusest.
Enne tehingut tasub pangalt kindlasti üle küsida:
- kas olemasolevat kinnisvara saab lisatagusena kasutada;
- millise väärtusega pank seda arvestab;
- kui suur olemasolev laenukohustus on aktsepteeritav;
- millistel tingimustel saab lisatagatise hiljem vabastada;
- kas vana kinnisvara müügi järel tuleb osa kodulaenust ennetähtaegselt tagasi maksta.
Kas müüjaga saab kokku leppida järelmaksus?
Vahel võib müüja olla nõus sellega, et osa ostuhinnast tasutakse hiljem. Sellisel juhul ei ole aga enam tegemist tavapärase pangafinantseeringuga, vaid ostja ja müüja vahelise erikokkuleppega.
Müüja jaoks tähendab see, et kogu raha ei laeku kohe ning tema kanda jääb osa ostja maksevõimega seotud riskist.
Ostja seisukohast tuleb väga täpselt kokku leppida maksegraafik, tähtajad, võimalik intress, tagatised ning see, mis juhtub maksete hilinemise korral.
Praktikas on müüjaid, kes on valmis panga rolli olulises osas enda peale võtma, vähe. Seetõttu võib järelmaks olla mõne konkreetse tehingu puhul lisavõimalus, kuid tavapäraseks finantseerimisviisiks seda pidada ei saa.
Miks võib pank keelduda ka siis, kui lisatagatis on olemas?
Piisav tagatis ei tähenda veel automaatselt positiivset laenuotsust. Pank hindab sama põhjalikult ka laenutaotlejat ennast.
Takistuseks võivad saada näiteks:
- liiga väike või ebaregulaarne sissetulek;
- olemasolevad laenud, liisingud ja muud kohustused;
- probleemne maksekäitumine;
- katseaeg töökohal;
- liiga suur igakuine finantskoormus;
- ostetava vara liiga madal hindamisväärtus;
- kinnisvara õiguslikud või tehnilised probleemid;
- registrisse kandmata juurdeehitised;
- lisatagatise vähene likviidsus.
Eriti ettevaatlikud võivad pangad olla vanemate majade, suvilate, maapiirkonnas asuva kinnisvara, kaasomandi ning seadustamata ümberehitustega objektide puhul.
Oluline on arvestada ka sellega, et pank lähtub finantseerimisel üldjuhul kinnisvara hindamisaktist. Kui hindaja määratud turuväärtus jääb müügihinnast madalamaks, võib ostjal tekkida vajadus täiendava omafinantseeringu järele ka siis, kui algne plaan nägi ette ostu ilma rahalise sissemakseta.
Milliste kuludega tuleb ikkagi arvestada?
Isegi juhul, kui ostuhinna katmiseks ei ole vaja tavapärast omafinantseeringut, ei tähenda see, et tehingu saab teha ilma ühegi väljaminekuta.
Ostjal võib vaja minna raha näiteks:
- kinnisvara hindamisakti jaoks;
- notaritasudeks;
- riigilõivuks;
- panga lepingutasuks;
- kodukindlustuseks;
- riikliku käenduse tasuks;
- kolimiseks ja esmasteks remonttöödeks.
Kulude suurus sõltub nii pangast, vara hinnast kui ka tehingu ülesehitusest. Seetõttu tasub juba enne kinnisvara otsima asumist arvestada mitte ainult võimaliku laenusumma, vaid ka kõigi kõrvalkuludega.
Mida teha, kui sääste ei ole?
Sellises olukorras on mõistlik alustada mitte kinnisvaraportaalidest, vaid pangast.
Enne aktiivset koduotsingut tasub välja selgitada:
- Kui suurt laenu on pank valmis andma?
- Kas tehingut saab teha lisatagatise abil?
- Kas lisatagatise võib anda vanem või mõni teine lähedane?
- Kas ostjal on võimalik kasutada riiklikku käendust?
- Kui palju oma raha on vaja tehingu kõrvalkuludeks?
- Millist kinnisvara pank tagatisena aktsepteerib ja millist mitte?
Kui need küsimused on enne läbi räägitud, saab kinnisvara otsida juba realistlikus hinnavahemikus ning ostja teab palju paremini, millised võimalused tal tegelikult olemas on.
Kokkuvõte
Kinnisvara ostmine ilma tavapärase omafinantseeringuta on võimalik, kuid see ei ole kõige tavalisem lahendus. Enamasti on selleks vaja lisatagatist, mis võib kuuluda kas ostjale endale või mõnele tema lähedasele.
Riiklik käendus võib vähendada nõutavat omafinantseeringut 10%-ni või teatud juhtudel 5%-ni, kuid ei kaota seda üldjuhul täielikult. Abiks võivad olla ka vanemad, kes kingivad omafinantseeringuks vajaliku summa või annavad oma kinnisvara lisatagatise.
Kõige olulisem on mõista, et omafinantseeringu puudumine ei vähenda panga nõudeid ostja sissetulekule, maksevõimele ega ostetavale kinnisvarale.
Kui tehingus kasutatakse lisatagatist, tasub eriti hoolikalt läbi mõelda ka riskid, sest sellisel juhul võib laenukohustus puudutada lisaks ostetavale kodule ka teise inimese vara.
Kui oled leidnud sobiva korteri, kuid sul ei ole tavapärast 15% omafinantseeringut, tasub enne tehinguga edasi liikumist läbi vaadata erinevad finantseerimisvõimalused, hinnata objekti sobivust pangale ning valmistada ette õiged küsimused laenuhaldurile.
Lõpliku finantseerimisotsuse teeb igal juhul pank.
