Peaaegu iga korteriomanik mõtleb enne müüki sama asja: miks maksta maaklerile, kui kuulutuse saab ka ise üles panna? Fotod võib teha telefoniga, teksti kirjutada ühe õhtuga ning kuulutuse lisamine KV.ee-sse või City24-sse ei nõua eriteadmisi. Kui korteriga ei kaasne juriidilisi ega tehnilisi erisusi, dokumendid on korras, omanik tunneb kohalikku turgu ja oskab läbirääkimisi pidada, võibki iseseisev müük olla täiesti mõistlik lahendus.

Ma ei arva, et iga korter tuleb tingimata maakleri kaudu müüa. Mõnel omanikul on aega, teadmisi ja piisavalt külma närvi, et kogu protsess ise läbi teha. Iseseisev müük tähendab aga enamat kui kuulutuse avaldamist. Omanik võtab enda kanda hinnastamise, müügiks ettevalmistamise, päringud, näitamised, läbirääkimised, ostja finantseerimisega seotud küsimused, notariaalse tehingu ettevalmistamise ja valduse üleandmise.

Maakleritasu on selge ja kohe nähtav kulu. Valesti määratud hind, kaotatud esimene müügikuu, nõrk esitlus, liiga suur hinnasoodustus või ebasoodsalt kokku lepitud tehingutingimused ei paista alguses kusagilt välja. Seetõttu tundub iseseisev müük sageli tasuta, kuigi tegelikult maksab omanik selle eest oma aja ja otsustega.

Mõnikord on kokkuhoid täiesti reaalne. Mõnikord müüakse korter odavamalt, kui oleks olnud võimalik, kuid omanik ei saa sellest kunagi teada, sest teist tulemust pole millegagi võrrelda.

Esimesed nädalad otsustavad rohkem, kui arvatakse

Müügikuulutuse võib valmis teha ühe õhtuga, kuid esimesed nädalad pärast avaldamist määravad sageli kogu edasise müügi käigu. Uut pakkumist märkavad kohe ostjad, kes on piirkonda pikemat aega jälginud, tunnevad hindu ja ootavad sobivat objekti. Kui nad näevad põhjendamatult kõrget hinda, tumedaid fotosid või ebamäärast kirjeldust, liiguvad nad lihtsalt järgmise pakkumise juurde.

Mõne aja pärast vajub kuulutus teiste sekka. Ostjad on seda juba näinud ega ava seda enam. Kui omanik hiljem hinda langetab, ei pruugi esimeste nädalate huvi tagasi tulla. Turul tekib hoopis küsimus, miks korterit seni ära pole ostetud ja kas müüja on valmis veel hinnas vastu tulema.

Olen näinud kortereid, mille alghind oli selgelt liiga kõrge. Mõne nädala pärast tehti esimene hinnalangus, seejärel teine. Lõpuks jõudis hind tasemele, millega oleks võinud kohe turule tulla, kuid selleks hetkeks oli objekt juba kaua müügis olnud ja ostjate suhtumine muutunud. Kõrge hind ei olnud müügistrateegia. See oli lihtsalt number, mille põhjendatust turg ei kinnitanud.

See ei tähenda, et alati tuleb alustada võimalikult madalalt. Haruldase või raskesti võrreldava objekti puhul võib olla mõistlik hinda mõnda aega testida. Hinnatestil peab aga olema kindel kestus ja tegevusplaan. Kui kahe nädala jooksul ei tule sisulisi päringuid, pole mõtet veel mitu kuud loota, et õige ostja lihtsalt ei ole kuulutust märganud.

Portaalihind ei ole tehinguhind

Kõige lihtsam viis korterit hinnata tundub olevat see, et avada kinnisvaraportaal, leida sarnased pakkumised ja määrata ligikaudu sama hind. Probleem on selles, et portaalides näeme müüjate soove, mitte tegelike tehingute hindu. Me ei tea, kas objekt müüakse välja pandud hinnaga, kas omanik loobub müügist või nõustub lõpuks suure allahindlusega.

Korter võib olla kuulutuses hinnaga 160 000 eurot, kuid tehinguni jõutakse 148 000 euroga. Mõni teine objekt ei müügi üldse, kuid mõjutab ikkagi naabrite hinnatunnetust. Nii tekib olukord, kus üks optimistlik kuulutus annab järgmisele müüjale põhjuse veel kõrgema hinna panna.

Ka samas majas asuvate korterite väärtus võib olla väga erinev. Loeb korrus, akende suund, planeering, remondi kvaliteet, elektrijuhtmestik, torustik, kõrvalkulud, rõdu, panipaik ja parkimisvõimalus. Sama oluline on maja seisukord, tehtud tööd ja korteriühistu plaanid. Kaks sama suure pindalaga korterit võivad ostja jaoks olla täiesti erinevad pakkumised.

Kõige keerulisem on hinnata remonti. Müüja mäletab, kui palju maksid materjalid, köögimööbel ja tehnika. Ostja mõtleb, kas ta soovib nende eest üldse maksta. Kvaliteetne köök võib olla kallis, kuid selle värv või lahendus ei pruugi uuele omanikule sobida. Sisseehitatud garderoob võis maksta mitu tuhat eurot, kuid ostja jaoks võib see võtta ära seina, kuhu ta kavatses teha töökoha.

Iga remonti pandud euro ei tõsta korteri müügihinda ühe euro võrra. See on üks ebamugavamaid tõdesid, millega müüja peab arvestama.

Omanik ei näe oma korterit ostja pilguga

Inimene tunneb oma korterit aastaid ja on selle eripäradega harjunud. Väike köök tundub normaalne, sest pere on seda alati kasutanud. Vanad aknad ei häiri, sest talvel on toas soe. Seitse aastat tagasi tehtud remont tundub endiselt üsna värske. Müüja näeb korterit koos mälestuste, harjumuste ja sinna pandud tööga. Ostja näeb ruutmeetreid, tehnilist seisukorda, tulevasi kulusid ja teisi sama hinnaklassi pakkumisi.

Seetõttu kujuneb hind sageli omaniku isikliku olukorra järgi. Tal on vaja saada kindel summa järgmise kodu ostmiseks. Naaber pani oma korteri kallimalt müüki. Müügiga pole kiire ja seetõttu võib oodata. Remondile kulus 30 000 eurot ning see raha soovitakse tagasi saada.

Need põhjused on arusaadavad, kuid ostja ei pea kinni maksma müüja mälestusi, järgmise kodu sissemakset ega remonti algsete arvete järgi. Ta vaatab, mida ta sama raha eest veel osta saab.

Oma korteri objektiivne hindamine on keeruline isegi inimesele, kes jälgib regulaarselt kinnisvaraturgu. Omanik tunneb hästi korteri tugevaid külgi, kuid võib puudusi alahinnata. Vahel juhtub vastupidi ja müüja kardab mõnda väikest probleemi liiga palju ning valmistub juba enne esimest näitamist suureks hinnalanguseks.

Kõrvalpilk ei tähenda automaatselt madalamat hinnangut. Olen näinud ka olukordi, kus omanik kavatses korteri turuhinnast odavamalt müüki panna, sest toetus vanale infole või võrdles oma korterit halvemas seisukorras pakkumistega.

Ostja ei kauple ainult hinnaga

Näitamise ajal ei vaata ostja ainult tube, aknaid ja maja seisukorda. Ta püüab aru saada ka müüja olukorrast. Miks korter müüki tuli? Kas uus kodu on juba välja valitud? Kui kiiresti on raha vaja? Kas teisi pakkumisi on? Millal tuleb korter vabastada? Kui palju on omanik valmis hinnas vastu tulema?

Need küsimused võivad kõlada nagu tavaline vestlus, kuid vastused mõjutavad otseselt läbirääkimisi.

Müüja räägib vahel ise välja rohkem, kui talle kasulik oleks. Näiteks mainib, et on juba järgmise korteri broneerinud ja peab kuu aja jooksul ülejäänud summa tasuma. Mõnikord ütleb ta kohe välja hinna, millest allapoole ta enda sõnul ei lähe, kuigi ostja pole veel ühtegi pakkumist teinud.

Olen näitamisel kuulnud, kuidas omanik ütleb ise: „Kuulutuses on 150 000, aga 145 000 eest annaksin ilmselt ära.“ Ostja ei pidanud veel isegi kauplema. Müüja tegi esimese hinnalanguse ise.

Maakleri roll ei ole siin keeruline manipuleerimine. Vajalik on lihtsalt professionaalne distants. Ostjal ei ole vaja teada, miks müüja raha vajab või millal tema järgmise kodu maksetähtaeg saabub. Räägitakse hinnast, tähtaegadest, makseviisist ja valduse üleandmisest.

Pakkumisi ei saa võrrelda ainult hinna järgi. Üks ostja pakub 150 000 eurot, kuid soovib võtmed kätte saada kohe pärast tehingut, jätta korterisse kogu mööbli ja tehnika ning panna kõik notaritasud müüja kanda. Teine pakub 147 000 eurot, ostab ilma laenuta, võtab korteri vastu olemasolevas seisukorras ja on valmis valduse üleandmist kaks kuud ootama.

Esimene pakkumine on paberil kõrgem. Konkreetse müüja jaoks võib teine olla mugavam ja lõpuks ka kasulikum.

Arvesse tuleb võtta ka finantseerimist. Pangalaenuga ostja võib teha hea pakkumise, kuid tehing sõltub hindamisaktist, panga otsusest ja sellest, kas objekt vastab panga tingimustele. Oma vahenditega ostja võib kiiremini tehinguni jõuda, kuid see ei tähenda, et talle tuleb automaatselt suurem hinnasoodustus teha.

Läbirääkimistel tehakse sageli väikeseid järeleandmisi, märkamata nende koguväärtust. Alguses nõustub müüja jätma pesumasina, seejärel köögitehnika, pärast seda tasuma notaritasud ja lõpuks veel mõne puuduse enne üleandmist parandama. Iga tingimus tundub eraldi väike, kuid kokku võivad need maksta mitu tuhat eurot.

Hea läbirääkimine ei tähenda kuulutuse hinna iga hinna eest hoidmist. Oluline on mõista, kui palju iga kokkulepe tegelikult väärt on.

Palju kõnesid ei tähenda veel head müüki

Pärast kuulutuse avaldamist jälgib omanik loomulikult päringute arvu. Kui telefon heliseb pidevalt, tekib tunne, et ostja on juba peaaegu leitud. Tegelikult võib kümnest helistajast olla üks inimene, kellel on tõsine ostuhuvi ja vajalik finantseerimine.

Mõni alles alustab turu uurimist. Mõni pole pangaga rääkinud. Mõni vaatab valimatult kõike. Mõni loodab saada korteri 20 000 eurot odavamalt. Osa inimesi paneb näitamise aja kirja ja ei tule kohale, lükkab kohtumist mitu korda edasi või lõpetab lihtsalt vastamise.

Seda ei saa täielikult vältida, kuid korralik kuulutus ja lühike eelkõne aitavad tühje näitamisi vähendada. Kui inimene teab juba ette korteri seisukorda, kõrvalkulusid, korrust, lifti olemasolu ja parkimise tingimusi, saab ta enne kohaletulekut otsustada, kas objekt talle üldse sobib.

Eesmärk ei ole tuua korterisse võimalikult palju inimesi. Eesmärk on tuua kohale inimesed, kelle jaoks korter võib päriselt sobida.

Kui kuulutuses varjatakse remondivajadust, viimast korrust või rõdu puudumist, võib päringuid tõesti rohkem tulla. Koos nendega kasvab ka nende inimeste arv, kes lahkuvad viie minuti pärast.

Fotod ja tekst peavad näitama tegelikku korterit

Omanikul on raske enda tehtud fotosid hinnata, sest tema teab niigi, kuidas toad paiknevad ja kui suured need päriselt on. Ostja näeb ainult pilte. Kui pool tuba on kapiga kaetud, aken üle valgustatud ja pilt tehtud vastu valgust, ei saa inimene ruumist õiget ettekujutust.

Professionaalseid fotosid ei ole vaja selleks, et muuta ühetoaline korter visuaalselt katusekorteriks. Liiga lai objektiiv, tugev töötlus ja ruumide kunstlik venitamine loovad vale ootuse. Ostja tuleb näitamisele ja avastab, et tuba on piltidel tundunust palju väiksem. Kui kuulutus lubab rohkem, kui korter kohapeal pakub, algab näitamine pettumusest.

Hea kinnisvarafoto näitab planeeringut, valgust ja seisukorda ilma visuaalse pettuseta. Enne pildistamist pole vaja teha kallist remonti ega kogu mööblit välja viia. Sageli piisab üleliigsete asjade eemaldamisest, pindade vabastamisest, kardinate avamisest, läbipõlenud pirnide vahetamisest ja mõne mööblieseme ümbertõstmisest.

Sama kehtib kuulutuse teksti kohta. Kinnisvarakuulutused kalduvad sageli kahte äärmusse. Ühes on paar üldist lauset stiilis „hea korter heas piirkonnas, kõik vajalik lähedal“. Teises on pikk jutt ainulaadsusest, erilisest atmosfäärist ja ideaalsest kodust õnnelikuks eluks.

Ostjal pole kummastki eriti palju kasu. Ta tahab teada korteri seisukorda, planeeringut, tehtud töid, kõrvalkulusid, parkimisvõimalust, panipaiga olemasolu ja seda, mis müügihinna sisse jääb.

Tavalist paneelmaja korterit pole mõtet kirjeldada eksklusiivse objektina, mis sobib erilise elustiili hindajale. Inimesed näevad fotosid ja saavad aru, millega tegemist on. Kui korter vajab remonti, tuleb seda otse öelda. See ei muuda objekti automaatselt vähem väärtuslikuks. See toob kohale ostjad, kes otsivadki remondivõimalusega korterit ja on vastava kulu oma eelarvesse arvestanud.

Hea kuulutus annab objektist tervikpildi, mitte ainult selle osa, mida müüjal on mugav näidata.

Puudusi ei tasu peita

Mõni omanik eelistab hallitusest, varasematest lekketest, ventilatsiooniprobleemidest või elektririketest mitte rääkida. Loogika on lihtne: kui puudusest teada anda, võib ostja küsida hinnasoodustust või ostust loobuda.

Varjatud probleem ei kao pärast notarit kuhugi. Remondi käigus võetakse maha tapeet, avatakse karbid, liigutatakse mööblit ja leitakse kiiresti üles see, mida näitamisel ei märgatud.

Seejärel ei räägita enam ainult remondikulust. Ostja hakkab küsima, kas müüja teadis probleemist ja miks sellest ei räägitud. Tekib vaidlus, kirjavahetus, hüvitisenõue ja vajadus tõendada, millal puudus tekkis.

Minu töös tekivad kõige ebameeldivamad vaidlused sageli mitte suurte ja nähtavate probleemide, vaid väikeste suuliste kokkulepete ning välja ütlemata jäänud asjaolude pärast. Müüja arvab, et ostja pidi aru saama. Ostja ütleb, et talle ei räägitud midagi.

Palju rahulikum on teadaolevad asjaolud enne tehingut läbi rääkida ja lepingusse selgelt kirja panna. See ei tähenda, et vana korteri müüja peab vastutama iga kriimu eest või garanteerima kõigi kommunikatsioonide laitmatu seisukorra. Ostja peab samuti objekti üle vaatama ja arvestama selle vanusega.

Kui omanik aga teab korduvast lekkest, kapi taga olnud hallitusest või mittetöötavast pistikupesast, ei ole mõistlik loota, et uus omanik seda kunagi ei avasta.

„Olemasolevas seisukorras“ ei ole võlusõna

Müüjad soovivad sageli lepingusse lisada, et korter müüakse olemasolevas seisukorras. Nad eeldavad, et pärast seda ei saa ostja enam ühtegi nõuet esitada. Ostja võib sama lauset mõista teisiti ja arvata, et see puudutab ainult nähtavat kulumist, vana remonti ja seda seisukorda, mida ta näitamisel nägi.

Ühest üldisest lausest ei piisa. See ei tähenda automaatselt, et müüja vastutus on täielikult välistatud. Oluline on kirjeldada teadaolevaid puudusi, tehtud ümberehitusi, tehnika seisukorda ja muid asjaolusid, millest võib hiljem vaidlus tekkida.

Kui korter vajab kapitaalremonti ja ostja saab sellest aru, tasub see selgelt kirja panna. Kui tehnika jääb korterisse ilma töökorra garantiita, tuleb ka see fikseerida. Kui müüjale pole varjatud kommunikatsioonide seisukord teada, ei tohiks ta kinnitada, et nendega on kindlasti kõik korras.

Täpne sõnastus kaitseb paremini kui katse katta kõik võimalikud riskid paari üldise lausega.

Notar vormistab kokkuleppe, mitte tegemata eeltööd

Eestis müüakse kinnisvara notariaalse tehinguga, kuid notarisse tasub minna siis, kui põhilised tingimused on juba kokku lepitud. Hind, makseviis, korteri vabastamise aeg, korterisse jääv vara, kulude jaotus ja teadaolevad puudused peaksid olema enne läbi räägitud.

Lepingu projekt ei tohiks olla esimene koht, kus müüja saab teada, et ostja eeldab võtmete saamist tehingupäeval või kogu mööbli jäämist korterisse.

Notar selgitab lepingu õiguslikke tagajärgi ja kontrollib vajalikke andmeid, kuid ta ei viibinud näitamisel ega tea, mida pooled omavahel telefonis või kirjavahetuses lubasid. Kui müüja ütles, et jätab külmiku, kuid ostja sai aru, et alles jääb kogu köök koos tehnikaga, tuleb see küsimus enne tehingut lahendada.

Notar ei paranda poolte tegemata eeltööd.

Sama kehtib objekti dokumentide kohta. Esmapilgul võib tegemist olla täiesti tavalise korteriga, kuid ettevalmistuse käigus selgub, et planeering ei vasta registriandmetele, köök on teise ruumi viidud, rõdu on toaga ühendatud või osa ühisest koridorist kasutatakse aastaid isikliku esikuna. Keldriboks võib korteri juurde kuuluda ainult naabrite jutu järgi ning parkimiskoht olla kinnitatud suulise kokkuleppega, millest korteriühistu praegune juhatus midagi ei tea.

Lisaküsimused tekivad siis, kui omanikke on mitu, üks neist elab välismaal, korter on saadud pärandina või sellele on seatud hüpoteek. Kõik need olukorrad on lahendatavad. Halb on see, kui neist saadakse teada alles pärast seda, kui ostja on laenu kooskõlastanud, hindamisakti tellinud ja notarisse aja broneerinud.

Kõik objekti puudutavad andmed tasub enne kuulutuse avaldamist üle kontrollida.

Mida maakler tegelikult teeb

Kui maakleri töö piirdub fotode portaali laadimise ja korteriukse avamisega näitamisel, ei ole sellise teenuse eest tõesti mõtet suurt tasu maksta. Kuulutuse avaldamine ei ole keeruline töö ega põhjenda vahendustasu.

Sisuline töö algab hinnast, dokumentidest ja võimalikest riskidest. Seejärel tuleb objekt müügiks ette valmistada, korraldada pildistamine, kirjutada kuulutus, valida reklaamikanalid, vastata päringutele ja teha näitamisi.

Kui tekib tõsine huviline, algavad läbirääkimised. Tuleb selgitada, kas ostjal on laenuotsus või vajalik omafinantseering olemas, millal ta saab tehinguni jõuda ja milliseid tingimusi ta soovib.

Pärast pakkumise vastuvõtmist kogub maakler notarile vajalikud andmed, koordineerib müüjat, ostjat, panku ja hindajat, kontrollib lepingu projekti ning valmistab ette valduse üleandmise.

Suur osa sellest tööst jääb omanikule nähtamatuks. Ta ei näe inimesi, kes näitamisele ei tulnud, ostjaid, kelle finantseerimine ei olnud piisav, luhtunud kokkuleppeid ega kümneid sõnumeid, mis ei viinud kuhugi. Ta näeb neid, kes jõudsid tõsise pakkumiseni.

Maakleri olemasolu ei taga siiski automaatselt head tulemust. Maakler võib eksida hinnas, teha nõrga kuulutuse, tunda objekti halvasti või jätta ostjate päringutele vastamata. Mõnikord lubab spetsialist omanikule teadlikult liiga kõrget müügihinda lihtsalt selleks, et saada vahendusleping. Mõne nädala pärast hakkab ta klienti veenma hinda langetama, kuigi probleem oli algusest peale ette näha.

Seetõttu on ohtlik valida maaklerit ainult lubatud müügihinna järgi. Mida kõrgemalt inimene korterit hindab, seda meeldivam on teda kuulata, kuid turg ei pea seda numbrit kinnitama. Palju tähtsam on mõista, millel hinnang põhineb, milliseid objekte võrreldi ja mida spetsialist kavatseb teha, kui esimene strateegia tulemust ei anna.

Millal võib korteri ise müüa

Iseseisev müük sobib omanikule, kes oskab kinnisvara piisavalt objektiivselt hinnata, on valmis võõraste inimestega suhtlema ega võta iga küsimust isikliku kriitikana. Tal on aega kõnedele vastata, näitamisi teha, ostja finantseerimisvõimalusi selgitada ja tehingut ette valmistada.

Objekti dokumendid on arusaadavad, planeering vastab registrile, omanike vahel pole konflikti ja korteri seisukord ei vaja keerulisi selgitusi.

Maakleri abi ei pruugi olla vaja ka siis, kui ostja on juba leitud. Näiteks ostab korteri naaber, sugulane või senine üürnik ning pooled on hinnas ja põhitingimustes kokku leppinud. Sellises olukorras võib piisata notarile vajaliku info korrektsest ettevalmistamisest ja lepingu projekti tähelepanelikust kontrollimisest.

Korteri võib ise ära müüa. Küsimus ei ole kuulutuse avaldamise oskuses, vaid valmisolekus kogu protsess läbi teha ja enda otsuste eest vastutada.

Millal on maaklerist rohkem kasu

Maakleri abi on eriti kasulik siis, kui omanik elab teises linnas või välismaal, ei saa regulaarselt näitamisi teha või müüb üht korterit samal ajal, kui ostab teist. Keerulisemad on ka tehingud hüpoteegi, pärandi, mitme omaniku, üürnike, ümberehituste või teadaolevate puudustega.

Eraldi olukord on müük pärast lahutust, lähedase surma või omanikevahelise konflikti tõttu. Sellisel juhul on vaja inimest, kes ei osale isiklikus vaidluses ja suudab hoida protsessi tööalasena. Mõnikord ei suuda pooled kokku leppida isegi hinnas või näitamise ajas, kuigi kõik on müügist huvitatud.

Maaklerist võib olla kasu ka siis, kui omanik lihtsalt ei soovi müügiga ise tegeleda. Kõigil pole soovi vastata kümnetele kõnedele, kohandada oma graafikut näitamiste järgi, arutada hinnasoodustusi ja dokumente koguda. Töö delegeerimine ei tähenda teadmiste puudumist. Mõnikord maksavad aeg ja meelerahu rohkem kui vahendustasu.

Kus kokkuhoid lõpeb

Iseseisev müük võimaldab maakleritasu maksmata jätta. See on reaalne kokkuhoid ja sellele pole mõtet vastu vaielda. Võrrelda tuleks aga mitte vahendustasu nulliga, vaid kahte võimalikku müügitulemust.

Milline hind lõpuks saadakse? Kui kaua müük kestab? Milliste tingimustega ostja nõustub? Kui palju aega ja närve kogu protsess nõuab?

Kui omanik hindas korterit õigesti, valmistas tugeva müügimaterjali, leidis ostja ja pidas läbirääkimised hästi, säästis ta vahendustasu täiesti reaalselt. Kui korter seisis mitu kuud liiga kõrge hinnaga, müüdi lõpuks suure allahindlusega ning ostjale jäid tasuta tehnika, mööbel ja talle sobivad üleandmistingimused, muutub kokkuhoid küsitavaks.

Ka maakler ei tohiks enda väärtust mõõta ainult kõnede arvu või müügikiiruse järgi. Korteri saab kiiresti müüa, kui hind on piisavalt madal. Palju päringuid saab tekitada ka siis, kui puudusi varjata või ostjatele vale ootus luua.

Teenusel on mõte siis, kui omanik mõistab tehtud otsuseid ja saavutab oma olukorda arvestades võimalikult hea tulemuse.

Minu nimi on Pavel Kuusik. Töötan kinnisvaramaaklerina Tallinnas ja Maardus. Ma ei arva, et iga omanik vajab tingimata vahendajat. Mõnikord on korterit tõesti lihtsam ja kasulikum ise müüa. Otsust ei tasu teha ainult mõttega, et kuulutuse oskab igaüks üles panna. Vaadata tuleb kogu tööd, mis tuleb ära teha enne kuulutust, müügi ajal ja pärast seda, kui ostja ütleb, et on valmis notarisse minema.